Juba mõnda aega olen blogide külastaja olnud, st ikka põhiliselt raamatublogide, sest kirjandus on see, mis paneb iga korraliku raamatukogutöötaja südamelihase kiiremini tukslema. Nii mõnigi kord on tahtmist olnud mõne teema juures ise ka kaasa rääkida ja nüüdseks olen niikaugel, et üritangi reaalselt ise blogima hakkata. Eks aeg näitab, kas sest asja saab ja kas ka mõtteklaaslasi leian. Aga kangesti on isu kirjandusest ja raamatutest mõtteid vahetada.
Niisiis haaran kohe härjal sarvist ja tahan tähelepanu pöörata raamatule, mis eesti keeles küll juba 2003. aastal ilmus, aga mina alles möödund suvel läbi lubesin. Nick Hornby "Kuidas olla hea" on lihtsalt suurepärane, lahe lugemine, kuigi teema ise tõsine. Läbi minajutustaja, arstiks õppinud pereema, avatakse ühe kriisi jõudnud perekonna käekäik. Olukord on väga tõsine, sest suhtekriis viib kõik perekonnaliikmed, kaasaarvatud lapsed, käituma neile mitteomaselt. Kogu selle tõsiduse juures, suudab Hornby lugu vägagi lõbusalt kirjeldada, naeruturtsatused ilmnesid mul peaaegu igal leheküljel. Autori tekstist olin varemgi juba positiivset elamust nautinud, lugedes "Pikk tee alla", kus samuti kriisi (enesetapu soovini) jõudnud inimeste käekäik tekitab väga värvikaid ja lõbusaid olukordi. Minu teada tõsiste teemade nii lõbus kirjeldamine pole kirjanikel just eriti levinud tugev külg. Nii, et lugege ja te ei kahetse.
Vaata veel: Olles Nick Hornby
Moodsa aja sarjas on üldse väga häid asju süvenemistahtmise ja -võimelisele lugejale, aga nendest mõni teine kord.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar