Beebide raamatuklubi "Päikesejänkud"

Linnet on klubi liikmetest kõige tublim ja kõik kolm korda kohal käinud. Aga sügisel hakkame jälle koos käima. Ilusat suve kõidele Päikesejänkudele!

Andres Ellamaa raamatu "Arstile jääb valu" esitlus

19.mail toimus dr. Andres Ellamaa "Arstile jääb valu" raamatu esitlus. Üritus oli välja kuulutatud, kui kohtumine Raasikuga seotud persoonidega, sest kohal oli ka raamatule eessõna kirjutanud ajakirjanik Valve Raudnask. Mõlemad persoonid on tõesti omal ajal lapsepõlves Raasikul elanud. Rahvast oli palju, saali seatud pingid olid kõik hõivatud. Kohtumine oli väga ehe ja südamlik. Valve rääkis Raasikult pärit ilusatest ja kuulsatest inimestest. Andres rääkis raamatu kirjutamise põhjustest ja motiividest ja elust arstina enne ja praegu. Meenutati mälestusi ja inimesi. Puudutamata ei jäänud muidugi ka tervisega seonduv. Esinejatega oli kaasa tulnud veel kirjastajad Tiina ja Enno Tammer. Raamatu müük sujus oodatust edukamalt, aga ilmajäänud said raamatu tellida, mille kirjastajad lahkelt lubasid kohale toimetada. Kena üritus oli!

Päikesejänkud

12. mai Päikesejänkud. Raamatukoguhoidja Lii rääkis emmedele, kui tähtis on lastele ettelugemine. Väikelapsele tuleb ette lugeda aeglases tempot, kuulamine arendab tähtede õppimis- ja lugemisvõimet järgnevatel eluaastatel. Ergutab lapse aju arengut ja pärsib düsleksia ehk vaeglugemise tekkimist. Lugesime Aino Perviku raamatut "Sinivant kuulab unejuttu".
Järgmine kohtumine toimub 26. mail kell 11.00.

Lasteraamatupäeva sõnumi "Elas kord " illustratsioonid

Sõnumi "Elas kord"autoriks on Brasiilia lastekirjanik Luciana Sandroni.
IBBY Eesti kutsus lapsi üles kirjaniku lugu ise illustreerima ja loost inspireeritud lasteraamatupäeva plakatit joonistama. Pildid pandi üles IBBY Eesti Facebooki lehele.
Raasiku Põhikooli lapsed oli aktiivsed ja valmis hulk joonistusi. Kõik paremad joonistused on raamatukogus üleval vaatamiseks. 
Elas kord…
Luciana Sandroni
Elas kord üks… printsess? Ei.
Oli kord üks raamatukogu. Ja oli tüdruk nimega Luisa, kes läks esimest korda raamatukokku. Tüdruk kõndis aeglaselt, vedades enda järel suurt koolikotti. Ta vaatas hämmelduses ringi: ruumi täitsid raamaturiiulid, lauad, toolid, kirevad padjad, seintel joonistused ja plakatid.
„Ma tõin oma pildi,” ütles tüdruk ujedalt raamatukoguhoidjale.
„Suurepärane, Luisa! Ma lähen teen sulle raamatukogukaardi. Senikaua võid endale raamatu välja valida. Sa võid täna ühe raamatu koju kaasa võtta.”
„Kas ainult ühe?” küsis tüdruk pettunult.
Korraga helises telefon ja raamatukoguhoidja jättis tüdruku raske valikuga omapead. Luisa vedas kotti enda järel ja otsis õiget raamatut, kuni leidis oma lemmiku – „Lumivalgekese”. See oli kaunite piltidega kõvakaaneline raamat. Raamat ühes käes ja kott teises, pööras ta end minekule, kui korraga keegi talle õlale koputas. Tüdruk pidi üllatusest ümber kukkuma, kui nägi, et see oli saabastega kass, raamat pihus, või õigemini käpas!
„Kuidas käsi käib?” küsis kass viisakalt. „Luisa, kas sa juba ei tea kõiki printessilugusid? Võta parem minu „Saabastega kass”, see on palju põnevam!”
Luisa tegi üllatusest suured silmad ega osanud midagi vastata.
„Mis lahti on? Kas neelasid keele alla?” naljatles kass.
„Kas sa oled tõepoolest saabastega kass?”
„See olen tõepoolest mina! Lihast ja luust! Võta mind koju kaasa ja sa saad kogu markii de Carabasi lugu kuulda.”
Tüdruk noogutas hämmingus pead.
Saabastega kass kadus kui võluväel raamatu kaante vahele. Kui Luisa hakkas minema, koputas keegi uuesti talle õlale. Nüüd oli see tema – „valge kui lumi, punane kui veri ja must kui eebenipuuˮ. Kas teie teate, kes ta oli?
„Lumivalgeke!?” hüüatas Luisa üllatunult.
„Luisa, võta mind ka kaasa. See raamat siin,” sõnas ta, „on vendade Grimmide muinasjuturaamat.”
Kui tüdruk hakkas raamatut uuesti välja vahetama, sai saabastega kass pahaseks:
„Lumivalgeke, Luisa valis oma raamatu juba välja. Mine tagasi oma kuue pöialpoisi juurde!”
„Neid on seitse! Ja ta pole veel valinud!” hüüatas Lumivalgeke pahameelest punastades.
Mõlemad pöördusid ootavalt tüdruku poole.
„Ma ei tea, millist valida. Ma tahan neid kõiki…”
Korraga juhtus midagi enneolematut: raamatutest hakkas järjest tegelasi välja astuma – Tuhkatriinu, Punamütsike, Okasroosike, Rapuntsel. See oli tõeline printsesside paraad.
„Luisa, võta mind endaga kaasa!” palusid kõik.
„Mul oleks väikseks uinakuks üht voodit vaja,” haigutas Okasroosike.
„Väikeseks saja-aastaseks uinakuks,” naeris kass.
„Mina võin su toa ära koristada, aga õhtul lähen lossi…” pakkus Tuhkatriinu.
„Printsi peole!” hüüdsid kõik.
„Mul on korvikeses kooki ja veini. Kas keegi soovib?” pakkus Punamütsike.
Tegelasi tuli aina juurde: inetu pardipoeg, väike tuletikumüüja, vankumatu tinasõdur ja tantsijanna.
„Luisa, kas me võime sinuga kaasa tulla? Meie oleme Anderseni tegelased,” palus inetu pardipoeg, kes ei olnudki nii inetu.
„Kas sul on soe tuba?” küsis väike tuletikumüüja.
„Ah, kui sul on kamin, siis meie jääme parem siia,” arvasid vankumatu tinasõdur ja tantsijanna.
Sel hetkel kargas välja tohutusuur karvane ja teravate hammastega hunt. „Kuri hunt!”
„Hunt, miks sul nii suur suu on?” hüüatas Punamütsike vanast harjumusest.
„Mina kaitsen teid!” hüüdis vankumatu tinasõdur.
Hunt avas lõuad ja… pistis kõik nahka? Ei. Ta haigutas uniselt ja sõnas:
„Rahunege maha! Mul tuli hea mõte. Luisa võtab „Lumivalgekese” raamatu, aga meie ronime ise kõik tema suurde seljakotti.”
Kõik olid mõttega päri.
„Kas me võime kaasa tulla, Luisa?” palus külmast lõdisev tuletikumüüja.
„Hea küll,” vastas tüdruk ja avas koti.
Muinasjututegelased võtsid ritta ja hakkasid ükshaaval sisse hüppama.
„Printsessid eespool!” hüüdis Tuhkatriinu.
Saba lõppu võtsid Brasiilia muinasjututegelased: Saci, Caipora, Emília, pöörane poiss, kollase käekotiga tüdruk, vanaema pildiga tüdruk ja üks õige pisike pirtsakas kuningas. Kõik mahtusid kotisuust sisse.
Kott oli raskem kui kunagi varem. Tegelased kaalusid väga palju! Luisa võttis „Lumivalgekese” raamatu ja raamatukoguhoidja kirjutas selle tema kaardile.
Kui tüdruk hiljem rõõmsalt koju jõudis, hõikas ema talle majast:
„Kas jõudsid koju, kullake?”
„Jaa, me jõudsime koju!”

Inglise keelest tõlkinud Leelo Märjamaa